Ekspeditsioon Gröönimaale – kalateadlaste jälgedes, I osa

Covid-19 on viimasel paaril aastal teinud kalameeste reisiplaanidesse hulga korrektuure. Kuna reisimine on riskantne või riikide suletuse tõttu üldse võimatu, on suur osa kalastajaid oma piiritagused püügiretked ära jätnud. Sel suvel aga leevendas olukorda vaktsineerimine ning kalamehed, kel süstid käes, pääsesid jälle polaarjoone-tagustele vetele lustima.

Selle aasta augustis külastasime maailma suurimat saart, Gröönimaad. Reisi eesmärgiks oli kaardistada ühe ohtliku lõhilaste parasiidi levikut ja sagedust maailma eri paikades, mille kohta varasemast vastavad teadmised puuduvad. Jätkame reisikirjaga sealt, kus see eelmises Kalastajas pooli jäi.

Põhja-Norra on koht, kus käies annad kalakuradile alustuseks sõrme, aga lõpuks kaotad terve käe. Ikka hoopis teine püük ja teised kalad kui Eestis! Kuna kevadel olid piirid koroona tõttu kinni ja mitmel kaaslasel jäid ära planeeritud püügid Soomes ja Rootsis, ootasime selle aasta Norra-reisi eriti pikisilmi.

Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.