Johanna Nõukas seisab kahlamispükstes kalastajate ohutuse eest

Selguse saamiseks otsustasin läbi viia reaalsed katsed. Esmalt viisin läbi pilootuuringu, mille käigus katsetasin nii pääste-, ujuv- kui paukveste, aga edaspidi keskendusin ainult ujuv- ehk ohutusvestile. Sellega viisin läbi täiendatud katsed, kus selgitasin välja, milline on ohutusvesti efektiivsus, sest kalamehed ütlesid ka intervjuudes, et sellist vesti on nad nõus kandma. Paukvesti puudusena selgus, et seda ei õnnestu ohuolukorras alati kiiresti avada, sest avamisnööri ei leia ähmiga üles ja lisaks võib tekkinud paanika selle hoopis meelest viia. Olulise momendina tuli katsete käigus välja, et oluline on kanda õiges suuruses kummipükse. Nimelt selgus, et mida suuremad püksid, seda rohkem mahub nendesse õhku ja seda ohtlikumaks võib olukord osutuda, kuna nn korgiefekt, mis vette kukkudes jalgadesse tekib, on sedavõrd suurem. Seega tasub alati kanda parajaid kahlamispükse!

Katsetasime ka vöö kasutamist ning selgus, et vööst on kasu üksnes siis, kui õhk enne pükstest välja saada. Siit ka soovitus pingutada vöö lõpuni alles jalgupidi vees olles, sest siis surub vesi õhu pükstest välja. Pingul vöö aitab kaasa ka sellele, et komistades ja kõhuli kukkudes vähem vett pükstesse tuleks. Kui pingutada vöö kaldal, tekib pükste jalaosadesse õhukott, mille tulemusel kerkivad jalad vette kukkudes väga kiiresti pinnale ning neid pole sugugi lihtne põhja suruda.

Katsetes osales neli inimest ning katsed viisime läbi enimlevinud kummipükstes (mitte neopreen- ega hingavast materjalist püksid). Kukkumise tegime läbi nii ette- kui tahapoole ja kõigil juhtudel osutus ohutusvest väga efektiivseks. Katsed viisime läbi mitu korda ja nii vestiga kui ilma. Selgus, et kõigi katsealuste puhul oli ilma vestita sellisest olukorrast välja saamine kordades vaevalisem. Vest tõstejõuga 50 njuutonit ei võimaldanud ülakehal üldse vee alla vajuda ning tegi hättasattunu eest suurema töö ise ära. Ilma vestita tungis kukkumisel pükstesse vesi, mis sulges õhu väljapääsu ning õhku täis pükste sääreosad hoidsid jalgu pinnal, samal ajal kui vee mõjul raskeks muutunud keha ülaosa pead vee alla kiskus. Ilma vestita kirjeldatud olukorrast eluga välja tulekuks pidi inimene tõmbama selili asendis jalad konksu, suruma õhu pükstest välja ning seejärel jalad põhja vajutama. Kui seda treeningu käigus läbi tehtud pole, võib asi ohuolukorras üllatavalt keeruliseks osutuda. Mitmed katses osalejad tunnistasid hiljem, et kui nad poleks teadnud, et tuleb selili keerata ja jalad konksu tõmmata, oleks nad edasi rabelenud ning nende keeruline olukord kestnuks tunduvalt kauem.

Kõik katsed filmiti nii vee peal kui ka vee alt. Videomaterjalist valmis ka lühike ennetusvideo, mis jõuab erinevate avalike kanalite kaudu suure hulga kala- ja paadimeesteni ning peaks läbi teadlikkuse tõstmise vähendama kahlamispükstes kalameestega juhtunud õnnetusi.“

• Oluline on, et kalastajad prooviks vette kukkumise situatsiooni turvalises keskkonnas enne reaalselt läbi. See turvaline keskkond võib olla kas basseinis või siis sooja veega meres koos sõbraga. Tähtis on, et vajadusel oleks abi kohe võtta. Olles eelnevalt olukorraga tuttav, tegutseb inimene hädaolukorras automaatselt õigesti ega kuluta energiat tühja rapsimise peale.

• Kalamehed ei räägi omavahel juhtumitest, kus nad napilt eluga pääsesid, sest nad häbenevad seda. Põhjus on see, et keegi ei taha näida saamatuna. Niisugune suhtumine on vale – hädaolukordadest tuleks just rohkem rääkida, sest ainult nii on võimalik teistel nendest õppida.

Johanna jaoks olid läbi viidud katsetused ja õppefilmi tegemine esimene samm tulevasel karjääriredelil. Noor ja tubli Saaremaa naine plaanib pärast Päästekolledži lõpetamist oma tuleviku kodusaarel Päästeametiga siduda ning kahlamispükste teemaga edasi minna. Loodan, et tema ametinimetuseks saab tulevikus Kahlamispükste osakonna juhataja. Mina tunnen siirast heameelt, kui kalameeste elude ja heaolu eest hoolitsetakse. Ja vest on see, mis hullema ära hoiab!

Küsimustikule saab vastata siit

Video katsetest